Zêzere jõgi.Pedrógão Pequeno

Nagu ma eelmises postituses mainisin, sain Convento da Sertã sõbraliku rahva käest väga täpsed juhised, kuhupoole vaadata ja mida näha. Esimesena suundusin Pedrógão Pequenosse. Kuna eelmine päev oli väga väsitav sõidupäev olnud, otsustasin täna igal pool peatuda ja üleüldse asja rahulikult võtta. Selle kinnituseks pidasin Pedrógão Pequenos kinni, jalutasin pisut ja uurisin ümbrust. Teeotsa esimese “vaatamisväärsuseni” pidin leidma just selle küla algusest. Sissesõidul ma seda igatahes ei näinud. Olin juba valmis teed küsima, kui otsustasin paar sammu veel jalutada ja seal ta oligi. Kahtlaselt pisike rada pea püstloodis allapoole. Tõmbasin kopsu õhku täis, patsutasin oma pisikest autot lohutavalt turjale ja suundusime rajale.

Selle pildi nimi võiks olla valikuvõimalused. Kuna juhtnöörid käskisid auto piknikuplatsi juurde jätta, olin valmis kohusetundlikult korraldust täitma kuni…. olin natuke asja uurinud ja selgus, et mingi
 piknikuplats on veel ka paar keerdu allpool. 

Kuna ma enam ei olnud sugugi kindel, mitmenda piknikuplatsi juures ma peaksin siis nüüd parkima, sõitsin aga kogu aeg allapoole. Õnneks oli mul niipalju oidu, et enne viimast pööret auto seisma jätta ja vaatama minna, et mis seal siis veel õigupoolest on. Vesi oli. No selge, ju siis enam edasi sõita ei saa ilma paadita. Allatulek iseenesest oli paras keerutamine. Rooli keeramisest oli igatahes nahk peaaegu märg. Sellega, kuidas mu pisike auto vastupidise teekonnaga hakkama saab, otsustasin tegeleda siis, kui see aeg kätte jõuab. 

Rada leitud, võis teele asuda. Kuna tamm oli väga lähedal, võis siinset veekogu pigem järveks kui jõeks nimetada. Mingit voolu ma küll ei täheldanud. Vesi ise oli väga selge ja puhas

Hiigelsuur "värav" . See oli ikka nii suur, et sealt oleks saanud rongiga ka läbi sõita.
Vesi vulises vaikselt mööda seinu ja lage alla. Isegi praegu, peale nii mitut kuiva kuud.

Hommikune tuulevaikus

Ponte Filipina. Ehitatud aastatel 1607-1610. Kuni 1954 aastani oli seesama sild ainsaks ühendusteeks kahe lähestikku asuva küla vahel. Eemal paistab tamm, mille ehitusega rajati ka uus sild otse vana silla kohale. 

Vana ja uus. Eks aeg näitab, kuipalju sajandeid neile kummagile antud on

Peegeldused vees. Tee, mis vana ja väärikani viis, oli väga korralik munakivitee. Seekord ma avastusretkele ei läinud.
Kuid võimalusi oli. Alates 1,3 km, lõpetades 23 km pikkuse jalutuskäiguga

 

Tagasi piknikuplatsil. Linnuke lendas ära ja minagi istusin autosse, et ette võtta ülikäänuline ja järsk tee tagasi Pedrógão Pequenosse. Edasi juba Pedrógão Grande ja tammi suunas.
Aga sellest jälle järgmine kord