Cabo Mondego ja mitte ainult

 Jätkasime Mira ja Markiga iganädalaste väljasõitude traditsiooni. Et planeeritav ring liiga lühike ei jääks, otsustasime alustada Tocha järvest. Seda järve me ei leidnud. Selle eest leidsime Tocha ranna ja imearmsa küla, mis sinna juurde kuulus. Eriti sümpaatsel viisil olid siin põimitud vana ja uus. Traditsioonilised majad vaheldusid kaasaegsetega. Mulje oli värske ja hubane

Tocha rannaraamatukogu. Tundub, et Tochas on just vanem generatsioon eriti teadmistejanune. Või oli asi selles, et noorem rahvas oli ennast tuulise ilmaga küla keskel asuvale turule šoppama sättinud?

Järv leitud! Ei olnud Tocha, oli ühe teise nimega: Lagoa da Vela
Valged vesiroosid ei olnud oma suurimas õitsemistuhinas kuid ilusad ikka

Hoia alt Cabo Mondego, siit me tuleme!

Tegelikkuses nägi aga asi välja nii, et mina oma pisikese autokesega ei riskinud sealt ülevalt künka otsast alla tundmatusse söösta. Tegime jalutuskäigu ja uurisime olukorda. Minu mõningane kõhklus oli igati põhjendatud. Kui alla suunduv tee oli veel täitsa enam vähem kruusatee, siis künkast üles mineva tee sisse oli vesi pea põlvesügavused vaod uuristanud. Ja seda mitte tee äärde vaid vinka- vonka mööda teed

Eriti hästi pargitud. Märki ma nägin õigupoolest alles jalutuskäigult tagasi tulles.
Põhiline on säilitada positiivne suhtumine ja loota parimat! Kõik läks ju hästi

Otsustasin siiski otsa ringi keerata ja tuldud teed pidi tagasi sõita. Vaade, mis meile avanes, oli ilus. Kuna ma ei viitsinud autost välja minna, tuli pilti läbi esiklaasi teha. Sai hakkama küll

Esialgne plaan oli mööda ookeaniäärset teed Figueira da Foz'i sõita. Seoses kehvade teeoludega jäi Figueira da Foz endiselt päevakorda kuid mööda "päris" teed. Sellised and on, need Figueira da Fozi värvilised majad

Sardiinide grillimine otse tänaval. Kliendid lauas ootamas.
Ei jäänud me sinna sardiine sööma. Istusime autosse ja sõitsime kämpingusse tagasi.
Järgmise seikluseni!