Juunikuus Katriniga koos Marinha Grandes olles, ei suutnud me kuidagi parkimiskohta leida, et klaasimuuseumit külastada. Kitsas tänav, mida mööda linnakest läbisime, ei andnud selleks kohe kuidagi võimalust. Nüüd, koos Mira ja Markiga, oli juba kordades lihtsam. Teadsin juba, kus muuseum asub ja nagu võluväel oli otse tema taga hiigelsuur parkimisplats. Õnneks ei olnud ka turupäeva, seega kohti õitsvate
jacaranda puude all oli vabalt valida.
 |
| Enamjaolt on jakarandad siniste õitega. Sedapuhku oli au näha roosasid õisi. Et tegu ikka kindlalt jacarandaga on, kinnitas Mark, kes pikalt Lõuna Aafrikas elanud on |
 |
Jacaranda õite ilu imetletud, seadsime sammud klaasimuuseumisse.
Nutikalt oli ühe õue peale ära paigutatud nii raamatukogu, muuseum kui teisigi vajalikke asutusi. |
 |
| Klaas, klaas, klaas….üsna ootuspärane selles muuseumis? |
 |
| Maja ise oli ka ilus |
 |
| Tõeliselt suur ja uhke lühter |
 |
| Minu lemmik tiivuline |
 |
| Klaasitöökoda muuseumi lähedal |
 |
| Kodune Lourical ja kohvipaus enne kämpingusse tagasi minemist. Just sel nädalavahetusel oli Louricalis suur pidu. Hommikusel ajal oli selle märgiks ainult piduehtes linn ja ootel lõbustustepark. Tõeline elu hakkab siinmaal keema alles peale pimeduse saabumist. Kui õhtusöök pere seltsis söödud, on aeg minna kohvi jooma ja niisama ringi vaatama |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar