Penela

Vaadates järgmise nädala toimetamiste tihedat graafikut, otsustasin võtta pühapäevast viimast.  Et mugavus  minust viimasel hetkel võitu ei saaks, olin kutsunud kämpingu vabatahtlikud, Mira ja Marki endaga avastusretkele kaasa. Kell polnud vist veel üheksagi kui pisut unise olemisega reisikaaslased juba autos olid ja sõit võis alata. Mira ja Marki unine olemine oli muidugi täielikult põhjendatud, sest nende tööks on aidata baaris ning restoranis kliente teenindada. Lõpetanud oma vahetuse kella 2 paiku öösel, oli nendest vägagi kangelaslik minuga väljasõidule kaasa tulla. 

Teel Rabacali poole olid künkad mähkunud paksu uduloori

Ajasin oma mõtetes kaks küla omavahel lootusetult sassi. Jõudnud Rabaçali, ei saanud ma kuidagi aru, kus siis see rooma sild ja jõgi on, mis ometigi peaks selles külas olema! Ei olnud mingit silda. Varemed olid. Aga varemete värav oli kinni. Rooma aeg oli läbi saanud...

Lilleke (kuivanud) rohus

Oli selle Rabacaliga kuidas oli, Penela oli igatahes täiesti olemas ja pealegi väga kaunis. Lubatud hommikukohv esimeses teeäärses kohvikus oli kuidagi märkamatult ära jäänud kuid Penela varjuline tänavakohvik tegi selle kuhjaga tasa. Oli mõnus istuda pühapäevahommikuselt vaikses linnas ning nautida päeva esimest kohvi 

Künkad ja küngaste otsas tuulikud. Rohelus vaheldumas kollaste kõrrepõldudega.
Männimetsad ja eukalüptisalud. Kirikutornid ja valged majad

Linnuses. Uhked vaated ja palju ronimist. Õige pisut tuli Eriche mäe tunne peale. Vaatamata sellele, et Sitsiilias asuv mägi oli hulka kõrgem. Ometi midagi nendes müürides või siis hoopis taimedes oli Eriche- hõngulist...

Kui juured on aetud sügavalt kivisse, kus sa siis enam lähed või paremat paika otsid.
Natuke kidur, natuke kõver, kuid juuripidi kindlalt  Maa küljes kinni  

Oli uhke maja. Kaarega üle tänava ja puha. Kaarealune oli ise ka ilus

Sain ka kohalikku parkimisviisi viljeleda :)

Penelast tagasi. Jälle Rabacalis. No ei ole seda jõge ikka veel kusagil!  Sillast rääkimata.
Hoopis lilled olid. 

Jõgi lõpuks leitud! Sild ka. Redinha oli hoopis selle jõe- küla nimi. No mis seal siis ikka.
Istusime tänavakohvikus ja vaatasime inimesi. Meile öeldi tere ja meie ütlesime tere. Möödasõitvast autost tervitati meid ka. Tuli välja, et kämpingu rahvas.
 Ilus päev oli! Tänud seltskonna eest Mira ja Mark!