Zêzere jõgi.Pedrógão Pequeno

Nagu ma eelmises postituses mainisin, sain Convento da Sertã sõbraliku rahva käest väga täpsed juhised, kuhupoole vaadata ja mida näha. Esimesena suundusin Pedrógão Pequenosse. Kuna eelmine päev oli väga väsitav sõidupäev olnud, otsustasin täna igal pool peatuda ja üleüldse asja rahulikult võtta. Selle kinnituseks pidasin Pedrógão Pequenos kinni, jalutasin pisut ja uurisin ümbrust. Teeotsa esimese “vaatamisväärsuseni” pidin leidma just selle küla algusest. Sissesõidul ma seda igatahes ei näinud. Olin juba valmis teed küsima, kui otsustasin paar sammu veel jalutada ja seal ta oligi. Kahtlaselt pisike rada pea püstloodis allapoole. Tõmbasin kopsu õhku täis, patsutasin oma pisikest autot lohutavalt turjale ja suundusime rajale.

Selle pildi nimi võiks olla valikuvõimalused. Kuna juhtnöörid käskisid auto piknikuplatsi juurde jätta, olin valmis kohusetundlikult korraldust täitma kuni…. olin natuke asja uurinud ja selgus, et mingi
 piknikuplats on veel ka paar keerdu allpool. 

Kuna ma enam ei olnud sugugi kindel, mitmenda piknikuplatsi juures ma peaksin siis nüüd parkima, sõitsin aga kogu aeg allapoole. Õnneks oli mul niipalju oidu, et enne viimast pööret auto seisma jätta ja vaatama minna, et mis seal siis veel õigupoolest on. Vesi oli. No selge, ju siis enam edasi sõita ei saa ilma paadita. Allatulek iseenesest oli paras keerutamine. Rooli keeramisest oli igatahes nahk peaaegu märg. Sellega, kuidas mu pisike auto vastupidise teekonnaga hakkama saab, otsustasin tegeleda siis, kui see aeg kätte jõuab. 

Rada leitud, võis teele asuda. Kuna tamm oli väga lähedal, võis siinset veekogu pigem järveks kui jõeks nimetada. Mingit voolu ma küll ei täheldanud. Vesi ise oli väga selge ja puhas

Hiigelsuur "värav" . See oli ikka nii suur, et sealt oleks saanud rongiga ka läbi sõita.
Vesi vulises vaikselt mööda seinu ja lage alla. Isegi praegu, peale nii mitut kuiva kuud.

Hommikune tuulevaikus

Ponte Filipina. Ehitatud aastatel 1607-1610. Kuni 1954 aastani oli seesama sild ainsaks ühendusteeks kahe lähestikku asuva küla vahel. Eemal paistab tamm, mille ehitusega rajati ka uus sild otse vana silla kohale. 

Vana ja uus. Eks aeg näitab, kuipalju sajandeid neile kummagile antud on

Peegeldused vees. Tee, mis vana ja väärikani viis, oli väga korralik munakivitee. Seekord ma avastusretkele ei läinud.
Kuid võimalusi oli. Alates 1,3 km, lõpetades 23 km pikkuse jalutuskäiguga

 

Tagasi piknikuplatsil. Linnuke lendas ära ja minagi istusin autosse, et ette võtta ülikäänuline ja järsk tee tagasi Pedrógão Pequenosse. Edasi juba Pedrógão Grande ja tammi suunas.
Aga sellest jälle järgmine kord

Zêzere jõgi. Ilu otsimas

Zêzere jõe läte on Serra da Estrela mägedes, umbes 1900 m kõrgusel. Mitte kaugel Portugali kõrgeimast tipust Torrest. Oma sünnikohast alustab Zêzere ca 200 km pikkust teekonda, et Constancia küla juures ühineda Rio Tejoga. Nüüd juba Tejona, kulgeb nende teekond mööda Lissabonist, kust edasi Atlandi ookeani lõputu veeväli nad oma embusesse haarab.
Olles käinud Mira de Aire koobastes ja vaadanud üle Almourili kindluse, võtsin suuna mööda Zêzeret ülespoole kuni tammini.

Vaade Tejole Almourili kindluse juurest. Pean tunnistama, et olin pisut pettunud selles paigas.  Piltide peal on kõik väga uhke: kindlus väikesel jõesaarekesel. Tegelikkuses oli küll kindlus ja saareke aga... Kindluseni jõudmiseks tuli ukerdada mööda kive üle/läbi jõe.  Positiivne oli muidugi see, et vesi oli väga selge ja soe. Kui olid mööda viigikaktustega palistatud rada ootusärevalt üles rühkinud, avastasid eest korralikult suletud kindlusevärava. Piilusin siis siit põõsaste vahelt ja sealt põõsaste vahelt aga erilist vaimustust see  ikkagi ei tekitanud. Oleks vist saanud ka mingi paadireisi teha, aga selleks mul enam entusiasmi ei jagunud.

Võtsin suuna Souto poole. Lootuses leida mõni jõeäärne tee, mida mööda saaks  Ferreira do  Zêzeresse.
Eksisin lootusetult ära. Teed olid nagu serpentiinid ja enam ei saanud üldse aru, kuhu suunda minema peaks. Küsisin juhatust ja tänu abivalmis onule sain ennast jälle "õiget pidi" liikuma. Sõitsin edasi, endal muie näol, et mind aktsendi järgi brasiillannaks oli peetud

Igal pool, kus vähegi kannatas autot kinni pidada, katsusin pilti ka teha. Mõnes kohas tuli lihtsalt keset teed seisma jääda ja aknast kiire klõps ära teha. Seda, kus need pildid nüüd tehtud on, ma küll ei tea enam väga täpselt.  Aga jõgi on ikka sama: Zêzere. 

Plaanitus öömaja otsing kuskil looduskaunis kohas, pisut ebaõnnestus. Kodutöö oli tegemata. Selle asemel jõudsin Sertãsse. Oli ta nüüd suur küla või väike linn, jään vastuse võlgu. Parkisin auto esimesele ettejuhtuvale vabale kohale ja asusin hotelli otsima. Leidsin Convento da Sertã ja olen selle eest väga tänulik! Sealne sõbralik rahvas aitas mul leida nii hotelli (mis minu reisi eelarvega pisut paremini klappis) kui andis ka soovitusi järgmise päeva reisi suhtes. Aga sellest, millega Zêzere mind tõeliselt lummas,  juba järgmises postituses

Mira de Aire koopad

Paljud ilusad kohad olen leidnud siin, Portugalis, tänu sellele, et küsin inimestelt, milline on nende lemmikpaik. Palun endale seda kaardi peal näidata ja siis lähen ning vaatan selle ka ise üle. Seekord erilised tänusõnad Adelaidele ja Jamesile! Kus nemad veel käinud on ja mida põnevat näinud, saad lugeda nende blogist, mille lingi leiad siitsamast lehelt.

Aga nüüd koobastest. Neid on siin palju! Konkreetsed koopad on valitud Portugali seitsme loodusime hulka. Avastati nad 1947 aastal ja rahvale avati 1974. aastal. Kokku on (avastatud) koobastik 11,5 km pikk ja sügavaim punkt on 230 m sügavusel. Koobaste aastaringne temperatuur on 17 kraadi. Ekskursiooni käigus oli seal näha nii veinikeldrit kui kuulda fakti, et koopaid kasutatakse väga edukalt seente kasvatamiseks.

Kõik see ilu muidugi turistidele avatud ei ole. Turiste viiakse ringkäigule, mis on 600 m pikk ja alla peab minema 683 trepiastmest. Üles saab kordades lihtsamalt. Astud lifti ja sõidad otse poodi!. Erinevalt paljudest teistest turistipoodidest, mulle see pood väga meeldis. Siin sai endale kive osta! Kaalusin, vaatasin ja otsustasin siis ikka ühe pisemat sorti kristallkambri ka endaga kaasa tuua.

Maa all oli giidiks 16 aastane tütarlaps, kes rääkis nii portugali kui inglise keeles. Ütles, et teeb seda tööd alles teist kuud kuid kuna sama juttu peab rääkima päevas 7 korda, tuleb see tal väga soravalt välja. VAhepeal ikka kustusid tuled ka korra ära. Siis seisis rahvas üsna tasakesi paigal, et mitte kuskilt kogemata alla, 20 meetrisesse sügavusse astuda. Aga pimedus kestis vaid hetke. 

Sissejuhatus tehtud, palun Sind endaga koos jalutama Maaema kuningriigi uhkeimatesse ballisaalidesse:

Marinha Grande klaasimuuseum. Tervitused Katrinile!

Juunikuus Katriniga koos Marinha Grandes olles, ei suutnud me kuidagi parkimiskohta leida, et klaasimuuseumit külastada. Kitsas tänav, mida mööda linnakest läbisime, ei andnud selleks kohe kuidagi võimalust. Nüüd, koos Mira ja Markiga, oli juba kordades lihtsam. Teadsin juba, kus muuseum asub ja nagu võluväel oli otse tema taga hiigelsuur parkimisplats. Õnneks ei olnud ka turupäeva, seega kohti õitsvate jacaranda puude all oli vabalt valida.

Enamjaolt on jakarandad siniste õitega. Sedapuhku oli au näha roosasid õisi. Et tegu ikka kindlalt  jacarandaga on, kinnitas Mark, kes pikalt Lõuna Aafrikas elanud on

Jacaranda õite ilu imetletud, seadsime sammud klaasimuuseumisse.
Nutikalt oli ühe õue peale ära paigutatud nii raamatukogu, muuseum kui teisigi vajalikke asutusi. 

Klaas, klaas, klaas….üsna ootuspärane selles muuseumis?

Maja ise oli ka ilus

Tõeliselt suur ja uhke lühter

Minu lemmik tiivuline

Klaasitöökoda muuseumi lähedal

Kodune Lourical ja kohvipaus enne kämpingusse tagasi minemist.  Just sel nädalavahetusel oli Louricalis suur pidu. Hommikusel ajal oli selle märgiks ainult piduehtes linn ja ootel lõbustustepark. Tõeline elu hakkab siinmaal keema alles peale pimeduse saabumist. Kui õhtusöök pere seltsis söödud, on aeg minna kohvi jooma ja niisama ringi vaatama

Cabo Mondego ja mitte ainult

 Jätkasime Mira ja Markiga iganädalaste väljasõitude traditsiooni. Et planeeritav ring liiga lühike ei jääks, otsustasime alustada Tocha järvest. Seda järve me ei leidnud. Selle eest leidsime Tocha ranna ja imearmsa küla, mis sinna juurde kuulus. Eriti sümpaatsel viisil olid siin põimitud vana ja uus. Traditsioonilised majad vaheldusid kaasaegsetega. Mulje oli värske ja hubane

Tocha rannaraamatukogu. Tundub, et Tochas on just vanem generatsioon eriti teadmistejanune. Või oli asi selles, et noorem rahvas oli ennast tuulise ilmaga küla keskel asuvale turule šoppama sättinud?

Järv leitud! Ei olnud Tocha, oli ühe teise nimega: Lagoa da Vela
Valged vesiroosid ei olnud oma suurimas õitsemistuhinas kuid ilusad ikka

Hoia alt Cabo Mondego, siit me tuleme!

Tegelikkuses nägi aga asi välja nii, et mina oma pisikese autokesega ei riskinud sealt ülevalt künka otsast alla tundmatusse söösta. Tegime jalutuskäigu ja uurisime olukorda. Minu mõningane kõhklus oli igati põhjendatud. Kui alla suunduv tee oli veel täitsa enam vähem kruusatee, siis künkast üles mineva tee sisse oli vesi pea põlvesügavused vaod uuristanud. Ja seda mitte tee äärde vaid vinka- vonka mööda teed

Eriti hästi pargitud. Märki ma nägin õigupoolest alles jalutuskäigult tagasi tulles.
Põhiline on säilitada positiivne suhtumine ja loota parimat! Kõik läks ju hästi

Otsustasin siiski otsa ringi keerata ja tuldud teed pidi tagasi sõita. Vaade, mis meile avanes, oli ilus. Kuna ma ei viitsinud autost välja minna, tuli pilti läbi esiklaasi teha. Sai hakkama küll

Esialgne plaan oli mööda ookeaniäärset teed Figueira da Foz'i sõita. Seoses kehvade teeoludega jäi Figueira da Foz endiselt päevakorda kuid mööda "päris" teed. Sellised and on, need Figueira da Fozi värvilised majad

Sardiinide grillimine otse tänaval. Kliendid lauas ootamas.
Ei jäänud me sinna sardiine sööma. Istusime autosse ja sõitsime kämpingusse tagasi.
Järgmise seikluseni!

Penela

Vaadates järgmise nädala toimetamiste tihedat graafikut, otsustasin võtta pühapäevast viimast.  Et mugavus  minust viimasel hetkel võitu ei saaks, olin kutsunud kämpingu vabatahtlikud, Mira ja Marki endaga avastusretkele kaasa. Kell polnud vist veel üheksagi kui pisut unise olemisega reisikaaslased juba autos olid ja sõit võis alata. Mira ja Marki unine olemine oli muidugi täielikult põhjendatud, sest nende tööks on aidata baaris ning restoranis kliente teenindada. Lõpetanud oma vahetuse kella 2 paiku öösel, oli nendest vägagi kangelaslik minuga väljasõidule kaasa tulla. 

Teel Rabacali poole olid künkad mähkunud paksu uduloori

Ajasin oma mõtetes kaks küla omavahel lootusetult sassi. Jõudnud Rabaçali, ei saanud ma kuidagi aru, kus siis see rooma sild ja jõgi on, mis ometigi peaks selles külas olema! Ei olnud mingit silda. Varemed olid. Aga varemete värav oli kinni. Rooma aeg oli läbi saanud...

Lilleke (kuivanud) rohus

Oli selle Rabacaliga kuidas oli, Penela oli igatahes täiesti olemas ja pealegi väga kaunis. Lubatud hommikukohv esimeses teeäärses kohvikus oli kuidagi märkamatult ära jäänud kuid Penela varjuline tänavakohvik tegi selle kuhjaga tasa. Oli mõnus istuda pühapäevahommikuselt vaikses linnas ning nautida päeva esimest kohvi 

Künkad ja küngaste otsas tuulikud. Rohelus vaheldumas kollaste kõrrepõldudega.
Männimetsad ja eukalüptisalud. Kirikutornid ja valged majad

Linnuses. Uhked vaated ja palju ronimist. Õige pisut tuli Eriche mäe tunne peale. Vaatamata sellele, et Sitsiilias asuv mägi oli hulka kõrgem. Ometi midagi nendes müürides või siis hoopis taimedes oli Eriche- hõngulist...

Kui juured on aetud sügavalt kivisse, kus sa siis enam lähed või paremat paika otsid.
Natuke kidur, natuke kõver, kuid juuripidi kindlalt  Maa küljes kinni  

Oli uhke maja. Kaarega üle tänava ja puha. Kaarealune oli ise ka ilus

Sain ka kohalikku parkimisviisi viljeleda :)

Penelast tagasi. Jälle Rabacalis. No ei ole seda jõge ikka veel kusagil!  Sillast rääkimata.
Hoopis lilled olid. 

Jõgi lõpuks leitud! Sild ka. Redinha oli hoopis selle jõe- küla nimi. No mis seal siis ikka.
Istusime tänavakohvikus ja vaatasime inimesi. Meile öeldi tere ja meie ütlesime tere. Möödasõitvast autost tervitati meid ka. Tuli välja, et kämpingu rahvas.
 Ilus päev oli! Tänud seltskonna eest Mira ja Mark!