Elu, see on rännak. Inimesed, kohad, õppetunnid, äratundmised, eitamised, uskumised, lootus, kohalolek, juurte kaotamine ning nende taaskasvatamine. Õppimine, õppimine, õppimine. Igas hetkes, igas olukorras ja alati.
Mingil hetkel kipub oluline ununema. Elumere lained löövad üle pea, enam ei saa aru, kuspool on kallas, kuspool ulgumeri. Just sellel hetkel on alati olemas keegi, kes aitab. Keegi, kes sulle päästerõnga viskab. Ikka selleks, et taaskord nautida elu, mis on just nii ilus, kui ilusaks sa ta ise oma mõtetega loonud oled.
Kui südame hääl kipub nõrgemaks jääma kui mõistuse vadin, kuulan seda imekaunist mantrat:
RaMaDaSa ning tunnen ennast kui kuldses vihmas kõndija. Ikka oma teel, ikka koos sõprade ja õpetajatega.
Aitäh teile, kallid kaasteelised!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar