Obidos

Olin Obidosest enne ainult mööda sõitnud. Kaugelt paistnud linnamüür ei andnud aga  mulle kuidagi rahu.
 Tahtsin väga seda paljukiidetud linnakest oma silmaga näha.
Kui Katrin mulle Louricali külla tuli, oligi hea võimalus väike väljasõit korraldada. Alustasime hommikut Alcobacas, siis Caldas da Rainha ning lõpuks Obidos. Keerutasime kohale mööda pisikesi teid. Ikka, et huvitavam oleks.
"Sina vaata teed! Mina imetlen vaateid" kõlas autos rohkem kui ühe korra

Obidose värvid

Kirikuplats. Mida vist küll tegelikult näha ei ole.
Ja kirikustki ainult kriipsuke kaadrisse jäänud. Selle eest on vaade ilus

Lillemeres nukumajad. Tänavad ikka üles ja alla, vahelduseks mõni trepiaste ja siis jälle üles- alla

Kirikuplatsil oli üks kohvik. Lootsime süüa saada aga ei jõudnud kuidagi ära oodata kui teenindaja- noormees meieni jõuab. Pildid tehtud, menüü läbi loetud, vaated imetletud, läksime järgmisesse kohvikusse. 

Seekord ongi kirikust ainult fragmendid peale jäänud. Kena nurgake oli. Ja valgus oli ka mõnusalt mahe

Siit nurgast ja sealt nurgast. Sinitriibuline, trepiastmeline, pisut kulunud, sõbralik ja hubane Obidos

Linnamüüril turnimiseks olin ilmselgelt valed jalanõud valinud.  No ja vist ikka ainult kingade süüks ka ei saa ajada minu pisukest kõrguse- ebalust. Ega see müür muidugi nii hull ei olnudki. Ja vaated, mis sealt avanesid, olid imelised. Kindlasti soovitan oma vaprus kokku võtta ja linnale mööda müüri ring peale teha.
Aitäh Katrinile pildi eest!

Ikka ülevalt alla!
Linnake hakkab õhtu saabudes turistidest tühjenema

Katrin ütles, et tuulikule avaneb parem vaade tornist. Ma leppisin tavalise müürivaatega.
Jõuad sa siin igasse torni ronida!

Iga kord kui keegi vastu tuli, pistsin pea sakkide vahelt läbi ja tegin näo, et pildistan. Ikka selleks, et võimalikult tihedalt vastu turvalist müüri liibuda, et teisi mööda lasta. Ega sinna lahtise serva poole ei tahtnud muidugi eriti keegi minna. Kõik üksteisest möödaminemised olid üsna lähikontaktiga.
Aitäh Katrinile ka selle pildi eest!

Ja nii neid maastikuklõpse siis aina kogunes. Et ikka loomulikum tunduks,  pidin iga kord päästikut ka vajutama, mitte niisama müüriavast välja piiluma.
Mõni pilt tuli täitsa ilus. Nagu küpressid oleks rivis udusel Toscana maastikul

Kirikud, kirikud, tornid ja müürid. Selline ta on, see Obidos

Kui tervet ei jõua, tee pool! Arvas Katrin kui mind müürile ronima utsitas. Alguses olin üsna kindel, et mulle täiesti piisabki poolest. Kui aga päästva trepini olime jõudnud, ei raatsinud ma alla minna.
 Kes teab, millal ma jälle siiakanti satun, tuleb ikka ring peale teha sellele linnakesele.
Tee sinagi Obidosele ring peale. Ikka seal üleval, müüriserval kõnides