Batalha klooster

Alati ei peagi midagi ütlema. Jaluta koos minuga Batalha kloostri kivipitsiliste seinte vahel. Ilma midagi ütlemata. Ilma ühtegi hinnangut andmata...

Montemor o Velho

Tegelikult oli mul plaan minna hoopis kuskile mujale. Aga nagu (tavaliselt) ma eksisin ära. Keerutasin mööda pisikesi teid, mis kohati olid suisa kruusateed. Võitlesin kiusatusega keset teed seisma jääda ja pilte klõpsida. Miks kesest teed? Sest teeääred kui sellised lihtsalt puuduvad!

Supsasin põldudevaheliselt kruusateelt välja ja otse sellise uhke värava ette. Müür oli kõrge. Loodus seespool müüre väga metsik. Tundus, et ta oli seal rahulikult juba aastakümneid omapäi toimetada saanud

Põldmarjaväädid on head valvurid salajasele aiale. Aiale, mis elab tõeliselt oma elu. Niipalju kui mul puude vahelt piiluda õnnestus, ei näinud ma majast mingitki märki. Ehk oligi ainult aed?

Eneka tegemine on tõsine tegevus. Ununevad nii ettevaatus kui ümbrus.
Montemor o Velho kindlusemüürid ise olid väga imposantsed. Kuna linnake asub Mondego jõele suht lähedal, oli künkal asuv kindlusemüür juba kaugele näha. Parim osa selle kindluse külastamise juures oli elevaator, mis sind ilma ühegi liigse liigutuseta otse värava juurde tõi :)

Montemor o Velho kinluseõu oli väga ilusti haljastatud ja heas korras. Isegi võibolla pisut liiga steriilne. Võiksin varsti hakata tegema Portugali kindluste välimäärajat või edetabelit. Aga mis mõte sellel oleks? Eks iagüks vaatab ikka oma silmadega. Kuid tõsi ta on, et siinkandis on kindluseid pea igal sammul. Suuremaid, väiksemaid, kloostreid, niisama varemeid...

Riisipõllud ja kindlusemüürid

Jalutasin linnamüürilt alla mööda tänavat, mis tõlkes kannaks nime: Otsetänav Kindlusesse vms.

Omamoodi nukker oli see laupäevane pärastlõuna Montemor o Velho peaväljakul. Ühe seina ääres istumas eakad inimesed, platsi teises servas asuvas kohvikus istusid noored mehed ja jõid õlut. Valge pluusiga naine ja mees tema kõrval laulsid ühte kurba viisi. Peatusin hetkeks, et see videosse võtta kuid siis mõtlesin ümber. Las ta jääb. Las ta jääbki lihtsalt mälupildiks teiste omasuguste juurde

Enne autoni jõudmist jäin neid puulehti imetlema. Küll on kaunis ja keeruline muster!

Kämpinguinimesed

Inimesed tulevad ja lähevad, tomatid jäävad!

Hollandlastest vanapaar on Tamancos veetnud juba mitu nädalata.  Toimetavad oma tegemisi, vahel istuvad niisama oma karavani ees ning naudivad soojust ja päikesepaistet

Käisin õhtuvalgust klõpsutamas. Tagasi oma karavani juurde tulles tabasin sellise hetke. Ilus oli!

Sinine, sinine, sinine….

Endalgi tuleb soov kiiges vedeleda ning ritsikate saagimist kuulata

Portugal ja vein. Vein ja Portugal.
Lihtsalt suvi ning puhkus

Adelaide meisterdamas kingitustele kaunistusi. Paberina kasutab ta oma reisidel kogunenud brošüüre.
Ta tahtis mulle ühte kohta kaardil näidata aga kaart oli juba lilleks muutunud

Teelolekud

Jõudsin ringiga tagasi oma esimese blogi nimeni, Teelolekuni.
Elu, see on rännak. Inimesed, kohad, õppetunnid, äratundmised, eitamised, uskumised, lootus, kohalolek, juurte kaotamine ning nende taaskasvatamine. Õppimine, õppimine, õppimine. Igas hetkes, igas olukorras ja alati.
Mingil hetkel kipub oluline ununema. Elumere lained löövad üle pea, enam ei saa aru, kuspool on kallas, kuspool ulgumeri. Just sellel hetkel on alati olemas keegi, kes aitab. Keegi, kes sulle päästerõnga viskab. Ikka selleks, et taaskord nautida elu, mis on just nii ilus, kui ilusaks sa ta ise oma mõtetega loonud oled.
Kui südame hääl kipub nõrgemaks jääma kui mõistuse vadin, kuulan seda imekaunist mantrat:
RaMaDaSa  ning tunnen ennast kui kuldses vihmas kõndija. Ikka oma teel, ikka koos sõprade ja õpetajatega.
Aitäh teile, kallid kaasteelised!

Obidos

Olin Obidosest enne ainult mööda sõitnud. Kaugelt paistnud linnamüür ei andnud aga  mulle kuidagi rahu.
 Tahtsin väga seda paljukiidetud linnakest oma silmaga näha.
Kui Katrin mulle Louricali külla tuli, oligi hea võimalus väike väljasõit korraldada. Alustasime hommikut Alcobacas, siis Caldas da Rainha ning lõpuks Obidos. Keerutasime kohale mööda pisikesi teid. Ikka, et huvitavam oleks.
"Sina vaata teed! Mina imetlen vaateid" kõlas autos rohkem kui ühe korra

Obidose värvid

Kirikuplats. Mida vist küll tegelikult näha ei ole.
Ja kirikustki ainult kriipsuke kaadrisse jäänud. Selle eest on vaade ilus

Lillemeres nukumajad. Tänavad ikka üles ja alla, vahelduseks mõni trepiaste ja siis jälle üles- alla

Kirikuplatsil oli üks kohvik. Lootsime süüa saada aga ei jõudnud kuidagi ära oodata kui teenindaja- noormees meieni jõuab. Pildid tehtud, menüü läbi loetud, vaated imetletud, läksime järgmisesse kohvikusse. 

Seekord ongi kirikust ainult fragmendid peale jäänud. Kena nurgake oli. Ja valgus oli ka mõnusalt mahe

Siit nurgast ja sealt nurgast. Sinitriibuline, trepiastmeline, pisut kulunud, sõbralik ja hubane Obidos

Linnamüüril turnimiseks olin ilmselgelt valed jalanõud valinud.  No ja vist ikka ainult kingade süüks ka ei saa ajada minu pisukest kõrguse- ebalust. Ega see müür muidugi nii hull ei olnudki. Ja vaated, mis sealt avanesid, olid imelised. Kindlasti soovitan oma vaprus kokku võtta ja linnale mööda müüri ring peale teha.
Aitäh Katrinile pildi eest!

Ikka ülevalt alla!
Linnake hakkab õhtu saabudes turistidest tühjenema

Katrin ütles, et tuulikule avaneb parem vaade tornist. Ma leppisin tavalise müürivaatega.
Jõuad sa siin igasse torni ronida!

Iga kord kui keegi vastu tuli, pistsin pea sakkide vahelt läbi ja tegin näo, et pildistan. Ikka selleks, et võimalikult tihedalt vastu turvalist müüri liibuda, et teisi mööda lasta. Ega sinna lahtise serva poole ei tahtnud muidugi eriti keegi minna. Kõik üksteisest möödaminemised olid üsna lähikontaktiga.
Aitäh Katrinile ka selle pildi eest!

Ja nii neid maastikuklõpse siis aina kogunes. Et ikka loomulikum tunduks,  pidin iga kord päästikut ka vajutama, mitte niisama müüriavast välja piiluma.
Mõni pilt tuli täitsa ilus. Nagu küpressid oleks rivis udusel Toscana maastikul

Kirikud, kirikud, tornid ja müürid. Selline ta on, see Obidos

Kui tervet ei jõua, tee pool! Arvas Katrin kui mind müürile ronima utsitas. Alguses olin üsna kindel, et mulle täiesti piisabki poolest. Kui aga päästva trepini olime jõudnud, ei raatsinud ma alla minna.
 Kes teab, millal ma jälle siiakanti satun, tuleb ikka ring peale teha sellele linnakesele.
Tee sinagi Obidosele ring peale. Ikka seal üleval, müüriserval kõnides