Mosteiro de Santa Maria de Seiça

Päev Figueira da Fozis oli õhtusse veeremas kui Irene otsustas koduteel veel ühest kohast läbi põigata. Auto polnud vist veel õieti seismagi jäänud kui ma juba välja tormasin. See valgus, kitsekari vanade puude all, vana klooster kuldses õhtupäikeses… Olin lummatud! 

Vaata Sinagi. Minu silmadega.

Külaelu vaikne rütm. Kari on õhtuks koju suundumas

Siis kui inimene on alla andnud, asuvad tööle Aeg ja Loodus

Kuldne valgus 

Kui sa juba korra läksid, siis mine. Elu läheb  edasi ka sinuta 

Põldmari on loonud suurejoonelise laemaalingu ja nagu sellest veel vähe, lisanud ka peened lühtriniidid

Seiça klooster aastast 1162

Parque Nacional da Peneda-Gerês

Päris Portugali põhjaosas,  otse vastu Hispaania piiri, asub Peneda-Gerês'i rahvuspark. Hetkel olen küll kindlal arvamusel, et seni nähtust on siinne loodus üks kaunimaid kogu Portugalis. Mis mind siis ära võlus? Avarad vaated, sügav vaikus, mida katkestab vaid vaikne kellahelin või rõõmus linnulaul. Kristallselge vesi kiirevoolulises jõekeses. Rahumeelsed veised nagu India pühad lehmad sõiduteel jalutamas. Maalilised mägirajad, mis lausa kutsuvad endaga kaasa nautima loodust ning unustama hetkeks, et kusagil siinsamas on lärmakad kiirteed ning linnad täis igapäevast toimekust. 

Vaade, mida pakuti hommikukohvi kõrvale pisikeses külakohvikus

Siinsed veised keerasid vaid pisut oma hiigelsuurte sarvedega päid kui auto neist tee peal mööda sõitis. Väärikal sammul jätkasid nad oma teekonda hommikuudus karjamaade poole kõrgel mäeküljel

Iga natukese maa tagant tuli auto peatada, et saaks nautida vaateid. Ikka  üks uhkem kui teine. Päike ja pilved andmas oma panust looduse suures vaatemängus

Iga põllulapike on ääristatud kiviaiaga. Mais oli selleks aastaks juba koristatud ja kivist aidakestesse, espigueiro'desse, hoiule pandud

Mõned aastad tagasi oli Gerês'is suur maastiku ja metsapõleng. Mõningaid märke sellest võis veel praegugi näha

Kaks küla. Tagumises külakeses paistab kirik, millel nimeks Nossa Senhora da Peneda.
Tihtipeale  on siinsel maastikul jala minnes maa hulka lühem kui autoga mööda mäekülge keerutades. Nende kahe külakese vahe on ca 5 km. Autoga minnes 

See tee sai peagi otsa. Õigupoolest suundus ta jõkke. Jõgi oli aga novembrikuiselt veerohke, kiirevooluline ja külm. Ei jäänud muud üle kui ots ringi keerata ja külakeses üle silla minna. Suvel pidavat saama ikka kuiva jalaga ka üle jõe. Kivilt kivile hüpates. 

Päike kadus orust ära kusikl kolme ja nelja vahel. Mõnda aega püsis veel  mäenõlval ja siis saabus orgu pimedus

Aiad ja väravad. Tehtud sellest, mis parasjagu käepärast olemas 

Kivid. Suured ja väikesed

Vaadates puujuurikat, mis kahe kivi vahele kinni on jäänud, saab ettekujutuse sellest, kui maruliseks jõeke aeg ajalt võib muutuda

Külas tagasi. Ilus oli. Loodan sinna kunagi veel tagasi minna...

Pombal

Pombalis elab ligi 60 000 elanikku. Seda oli tõeliselt raske uskuda  kui jalutasin laupäeva ennelõunal mööda inimtühje tänavaid

Mõnda inimest ikka nägin

Puuskulptuur poolel teel linnusesse

Iidne ja kaasaegne. Mööda seda treppi sai linnuse torni ronida

Kas kivililled aastast 1174, siis kui linnus ehitati? 

Treeningpäev

Teisel pool jõge oli kena istumiskoht, vaatega jõele.  Ja üle jõe...

Linnatiiru kohustuslik lõpetamine pastelarias

Osso da Baleia õhtutaevas

Olukorrad ja ümbrus mõjutavad meie elu, aga oleme ainukesed, kes vastutavad enese eest.

Paulo Coelho

Maailmas on inimesi, kes meid armastavad, aga nad ei tea, kuidas seda väljendada.

Paulo Coelho

Unista sellest, mida soovid, mine sinna, kuhu soovid, sest Sul on ainult üks võimalus teha asju, mida soovid.

Paulo Coelho

Parim tulevik tugineb unustatud minevikul.

Paulo Coelho

Sa ei saa oma elus minna edasi, kuni Sa pole oma mineviku ebaõnnestumistel ja südamevalul minna lasknud.

Paulo Coelho

Ehk soovib Jumal, et kohtuksime valede inimestega enne, kui kohtame seda õiget. Oleme kingituse eest tänulikud, kui lõpuks seda õiget kohtame.

Paulo Coelho

Louriçal

Käisin avastusretkel. Jalgrattaga. 5 km sinna ja samapalju tagasi. Linnakeses, millel nimeks Louriçal. Minna oli igati tore. Tee läks kenasti allamäge, ilm oli pisut vihmane, kuid mõnusalt soe. Uudistamist jagus: metsased künkad kerkimas sinakast udust, majad tee ääres kenasti rivis, uued ja uhked kõrvuti vanade ja väärikatega. Viimased siniroosad värvilaigud hortensiate muidu juba pruunikaks muutunud õiterivis. Väike koer aiaväravas asjalikult haukumas kirkukellade rõõmsate meloodiatega võidu.

Olin siis juba tagasiteel kui nägin üksikut vana meest, kes lükkas oma jalgratast mäest üles. Ruuduline ülikond seljas, soni peas, pikk must vihmavari juhtrauale kinnitatud. Tõmmanud hetkeks hinge, astub ta edasi. Pisut üleskeeratud püksisääred toovad nähtavale mustade puuvillaste sokkidega kaetud peenikesed pahkluud ning pruunid kingad. Parem king ei kipu hästi jalas püsima. Igal sammul plaksatab ta vastu paljast kanda, kohal, kus must puuvillasokk on ajale juba ammu alla vandunud. Samm ja plaks, samm ja plaks...

Jalgratas seina äärde ja pilti tegema. Mida pildistada? Hea küsimus...

Sügiskirjuid ambrapuu lehti linnatänaval?

Puna- punaseid puid linnaväljaku ääres?

Kirikut, mis paistab üle pruunide  riisipõldude?

Melonit, mis kaunistab müüri?

Inimtühja ja vihmamärga tänavat?

Oligi selline väike ja vaikne linnake. Eks järgmine kord sõidan mingis muus suunas. Või tulen mõnel pühapäeval siia tagasi. Siis kui on turupäev. Igatahes ilma kohvita ei saanud ma kohe kuidagi koju tagasi hakata sõitma. Mis linnaskäik see muidu oleks kui kohvikussegi ei ole aega minna? 

Täna

… oli pisut vihmane, korraks piilus päike, täitsa soe oli ning töine  ikka ka.

Kas sina tunnistad?

Leidsin täna arvutis ringi toimetades teksti. Autorit ma kahjuks ei tea, kuid mõtlemapanev lugemine sellegipoolest. 

Kas mina olen ikka alati olnud enda vastu päris siiralt aus? Kindlasti mitte. Aga. Ma liigun selle poole! Sammhaaval, sest teekonnal iseendasse ei ole mõtet tormata. Iseendaga peab ikka suutma sammu pidada...

Kui sa tunnistad, et sul on valus, siis saad kontakti oma hingega.

Kui sa tunnistad, et sul on füüsiliselt valus, siis saad kontakti oma kehaga.

Kui sa tunnistad, et armastad kedagi, siis sa saad kontakti inimesega.

Kui sa tunnistad, et vajad abi, siis saad kontakti headusega.

Kui sa tunnistad, et oled kurb, siis sa saad kontakti kaastundega.

Kui sa tunnistad, et oled vihane, siis saad kontakti enda piiridega.

Kui sa tunnistad, et tunned end süüdi, siis saad kontakti vabadusega.

Kui sa tunnistad, et ei oska, siis saad kontakti vastu võtmisega.

Kui sa tunnistad, et eksisid, siis saad võimaluse andeks saada.

Kui sa tunnistad, et kardad, siis saad võimaluse hirmu näha ja vaenlase nägemine on eelis.

Kui sa tunnistad, et oled väsinud, siis saad võimaluse puhata.

Kui sa tunnistad, et sa ei taha, siis sa saad võimaluse väljapääsuks.

Kui sa tunnistad, et oled haige, siis saad võimaluse terveks saada.

Kui sa tunnistad, et oled sõltuvuses, siis saad võimaluse lahti lasta.

Kui sa tunnistad, et oled väärt, siis saad kõik.

Kui sa tunnistad, et oled kadunud, siis saad võimaluse end ülesse leida.

Lihtsalt tunnista ja loo väljavaade, sest enda leidmiseks pead lihtsalt tunnistama, et oled kadunud…

Meenutus sügisesest Haapsalust. Väikes Viik lehesajus