Päev Figueira da Fozis oli õhtusse veeremas kui Irene otsustas koduteel veel ühest kohast läbi põigata. Auto polnud vist veel õieti seismagi jäänud kui ma juba välja tormasin. See valgus, kitsekari vanade puude all, vana klooster kuldses õhtupäikeses… Olin lummatud!
Vaata Sinagi. Minu silmadega.
 |
| Külaelu vaikne rütm. Kari on õhtuks koju suundumas |
 |
| Siis kui inimene on alla andnud, asuvad tööle Aeg ja Loodus |
 |
| Kuldne valgus |
 |
| Kui sa juba korra läksid, siis mine. Elu läheb edasi ka sinuta |
 |
| Põldmari on loonud suurejoonelise laemaalingu ja nagu sellest veel vähe, lisanud ka peened lühtriniidid |
 |
Seiça klooster aastast 1162
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar