Kas sina tunnistad?

Leidsin täna arvutis ringi toimetades teksti. Autorit ma kahjuks ei tea, kuid mõtlemapanev lugemine sellegipoolest. 

Kas mina olen ikka alati olnud enda vastu päris siiralt aus? Kindlasti mitte. Aga. Ma liigun selle poole! Sammhaaval, sest teekonnal iseendasse ei ole mõtet tormata. Iseendaga peab ikka suutma sammu pidada...

Kui sa tunnistad, et sul on valus, siis saad kontakti oma hingega.

Kui sa tunnistad, et sul on füüsiliselt valus, siis saad kontakti oma kehaga.

Kui sa tunnistad, et armastad kedagi, siis sa saad kontakti inimesega.

Kui sa tunnistad, et vajad abi, siis saad kontakti headusega.

Kui sa tunnistad, et oled kurb, siis sa saad kontakti kaastundega.

Kui sa tunnistad, et oled vihane, siis saad kontakti enda piiridega.

Kui sa tunnistad, et tunned end süüdi, siis saad kontakti vabadusega.

Kui sa tunnistad, et ei oska, siis saad kontakti vastu võtmisega.

Kui sa tunnistad, et eksisid, siis saad võimaluse andeks saada.

Kui sa tunnistad, et kardad, siis saad võimaluse hirmu näha ja vaenlase nägemine on eelis.

Kui sa tunnistad, et oled väsinud, siis saad võimaluse puhata.

Kui sa tunnistad, et sa ei taha, siis sa saad võimaluse väljapääsuks.

Kui sa tunnistad, et oled haige, siis saad võimaluse terveks saada.

Kui sa tunnistad, et oled sõltuvuses, siis saad võimaluse lahti lasta.

Kui sa tunnistad, et oled väärt, siis saad kõik.

Kui sa tunnistad, et oled kadunud, siis saad võimaluse end ülesse leida.

Lihtsalt tunnista ja loo väljavaade, sest enda leidmiseks pead lihtsalt tunnistama, et oled kadunud…

Meenutus sügisesest Haapsalust. Väikes Viik lehesajus