Aed on nagu lemmikloom. Kui sa ta hooletusse jätad, ta metsistub. Vähim, mida sa oma aia heaks teha saad, on seal jalutada. Kasvõi iga päev üksainus ring. Aed tahab sinuga jagada oma elu.
Uhkusega näidatakse sulle, kes on viimasel ööl oma rohelise ninakeeru mullast välja pistnud, kellelgi on juba õiepungad ette näidata. Mõni uhkeldab niisama oma lopsaka kasvuga ja ootab sinu igapäevast heakskiiduüminat. Kes aga peab ellujäämise nimel maadlema endast tugevamaga, palub sõnatult sinu abi.
Kas oled valmis võtma vastutuse? Kas oled valmis loodusega koostööd tegema? Kas oled valmis kuulama ja mõistma oma aeda?
"Hüvasti," ütles ta. "Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." "Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada. "Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks." "Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada. "Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..." "Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.
"Väike Prints"
