Memphis

Kui ma 2014 aasta novembrikuus o Tamanco kämpingusse tulin vabatahtliku tööd tegema, sain enda kasutusse majakese, kus juba olid elanikud sees. Kassiema Panter oli just paar kuud tagasi ilmale toonud üheainsa imearmsa pojakese. Nääpsukesel Memphisel oli kuni minu saabumiseni inimestega üsna vähe kokkupuudet olnud.
Minul seevastu ei olnud kuni selle ajani kassidega erilist kontakti olnud.

Aeg kulges omasoodu ja Memphis sai iga päevaga julgust ja kogemusi juurde. Võisin pikalt istuda ja jälgida kuidas kassipere oma asju toimetas. Kui siiamaani olin ennast rohkem koera- inimeseks pidanud,
siis nüüd oli aeg hakata oma arusaamu muutma     

Memphise esimene kogemus koertega ei olnud just eriti meeldiv. Kui Hans oli väikese hirmunud karavkera redeliga puu otsast alla toonud, eelistas Memphis edaspidi lähikontakti koertega vältida. Mõistliku kõrguse pealt oli neid kuidagi turvalisem jälgida

Mida suuremaks ja iseseisvamaks Memphis sai, seda pikemaks venisid kassiema öised jahiretked. Kuigi Memphise usaldus minu seltskonna vastu oli veel üsna habras, tuli sellega siiski leppida,
et  oma üksindust leevendada.

Panter oma  öise jahisaagiga. Seekord oli aga saakloom hirmuäratavalt suur. Memphis eelistas ennast  seina ligi hoida ja toimuvat ohutust kaugusest jälgida 

Kui kassiema tõi pojale alguses hiiri, kelle eluküünal oli juba kustunud, siis  aja möödudes asendus lihtne toidukord saakloomaga. Esimesel hiirekesel, kes Memphisele "mängimiseks" toodi, õnnestus peaaegu põgeneda.
Mida päev edasi, seda väiksemaks jäi neil aga lootus eluga pääseda.

Meie esimesest kohtumisest Memphisega oli möödunud pea pool aastat.
 Olin just tagasi tulnud Eestist, kus ma veetsin kuu aega.
Memphis tervitas mind näugudes ja kolis kohe koos minuga uude koju.
 Ma ei jõudnud veel asjugi lahti pakkida, kui üksiolemisest väsinud kassike oli mu
kohvri peal sügavasse unne vajunud.

Memphise lemmikpaik oli karavani ees oleva tooli peal.
Seal ta siis oma  päevi veetis, et öösel ikka tegus olla ja kõvasti hiiri püüda.

Inimpelglikust kassipojast oli nüüdseks saanud kaisukass.
 Kohati tundus, et ebamugav asend tegi une ainult magusamaks  ja nurrumootori tuurid tugevamaks

Jõudsime suvel korra veel kämpingu piirides kolida. Võtsin Memphise vanas kodus sülle ja jalutasin teise karavani: me hakkame nüüd siin elama. Esimese ehmatusega hüppas ta uksest tagasi välja ja lippas minema.
Mõtlesin, et olgu peale, ega ma vägisi ei saa sind siin kinni hoida.
 Kui ma järgmise kraamilaadungiga uude koju saabusin, oli Memphis juba voodi peal keras ja lõi nurru.
Kui uus kodu, siis uus kodu, peaasi, et me ikka saame koos olla...

Tänasel vihmasel hommikul panin Memphise reisupuuri ja istusime autosse.
Irene pani masinale hääled sisse ning sõitsime kämpingu väravast välja. Seekord me ei koli koos.
Seekord kolib Memphis üksinda. Teda ootab uus perenaine ja uus kodu.

Kallis Memphis, aitäh sulle selle sõpruse ja usalduse eest, mida sa minuga jagasid.
Ma soovin sulle palju kodusoojust, tähelepanu ja armastust!