Feira da Golegã 2015

Need kümme novembripäeva on muidu üsna unise olemisega Golegã linnake kogu Portugali tähelepanu keskmes. Feira da Golegã toob rahva kokku nii lähedalt kui kaugelt. Ja mis seal salata, Golegãs on, mida vaadata!

Kaupmehed kauplevad, kastanid küpsevad, grillid suitsevad, kabjad plagisevad sillutisel, kaarikud vuravad, piitsad plaksuvad,  pasunad tuututavad, õhus on tunda nii küpsekastanite kui hobusesõnniku aroomi....

Seltskond sadulas. Jalutatakse, vesteldakse, vaadatakse ilma ja inimesi, näidatakse ennast ja oma hobust

Selle pisikese ratsaniku toostiks tõstetud topsis tundus päris ehe õlu olevat. Kas tegu oli naljaviluks poseerimise või tõsimeelse õllesõbraga, jäi seekord teadmata

Öös on asju

Kastanimüüjatel oli tegemist kõvasti. Proovisin minagi. Hea oli!

Muusika mängib, hobune tantsib

Vankritel olid õnneks pasunad- kellad küljes. Anti märku kui teele kauaks kohmitsema jäid. Ratsanike suhtes pidid ise silmad lahti hoidma, et hobuse kõhu alla ei satuks :)

Kui palju hobuseid ja inimesi koos, tuleb vajadusel kiiresti tegutseda. Noormees oli kärme reageerima, et asjad hulluks ei läheks. Seekord siiski lisaabi ei vajatud. Äsja auto pealt maha toodud loom sai oma esimesest ärevusest üle

 Hea vaade ja istekoht alati garanteeritud

Olin selle kunstniku töid juba eelmise Golegã külastamise ajal imetlenud. Seekord oli ta ise kohal. Uudistada sai nii tema loomingut kui ka huvitavat maja ennast kus ekspositsioon üleval oli. Kunstniku nimi on  Sabine Marciniak.
Kui huvi, siis link tema kodulehele avaneb siit

Piduaegne Golegã on tõeline hobusesõprade paradiis. Osta saab kõike: alates hobusest ja tema varustusest kuni  ratsaniku kübarasuleni välja

Selline ta oli: Feira da Golegã 2015
Tänusõnad Hansule, Irenele ja Renatale seltskonna ja transpordi eest.
Muide, hobuürituse kodulehel olev kell hakkab kohe peo lõppedes lugema päevi, tunde, minuteid, sekundeid, mis uue ürituseni jäänud on. Hoia kätt pulsil selle lingi abil siin.

Kohtumiseni järgmisel aastal Golegãs!

Memphis

Kui ma 2014 aasta novembrikuus o Tamanco kämpingusse tulin vabatahtliku tööd tegema, sain enda kasutusse majakese, kus juba olid elanikud sees. Kassiema Panter oli just paar kuud tagasi ilmale toonud üheainsa imearmsa pojakese. Nääpsukesel Memphisel oli kuni minu saabumiseni inimestega üsna vähe kokkupuudet olnud.
Minul seevastu ei olnud kuni selle ajani kassidega erilist kontakti olnud.

Aeg kulges omasoodu ja Memphis sai iga päevaga julgust ja kogemusi juurde. Võisin pikalt istuda ja jälgida kuidas kassipere oma asju toimetas. Kui siiamaani olin ennast rohkem koera- inimeseks pidanud,
siis nüüd oli aeg hakata oma arusaamu muutma     

Memphise esimene kogemus koertega ei olnud just eriti meeldiv. Kui Hans oli väikese hirmunud karavkera redeliga puu otsast alla toonud, eelistas Memphis edaspidi lähikontakti koertega vältida. Mõistliku kõrguse pealt oli neid kuidagi turvalisem jälgida

Mida suuremaks ja iseseisvamaks Memphis sai, seda pikemaks venisid kassiema öised jahiretked. Kuigi Memphise usaldus minu seltskonna vastu oli veel üsna habras, tuli sellega siiski leppida,
et  oma üksindust leevendada.

Panter oma  öise jahisaagiga. Seekord oli aga saakloom hirmuäratavalt suur. Memphis eelistas ennast  seina ligi hoida ja toimuvat ohutust kaugusest jälgida 

Kui kassiema tõi pojale alguses hiiri, kelle eluküünal oli juba kustunud, siis  aja möödudes asendus lihtne toidukord saakloomaga. Esimesel hiirekesel, kes Memphisele "mängimiseks" toodi, õnnestus peaaegu põgeneda.
Mida päev edasi, seda väiksemaks jäi neil aga lootus eluga pääseda.

Meie esimesest kohtumisest Memphisega oli möödunud pea pool aastat.
 Olin just tagasi tulnud Eestist, kus ma veetsin kuu aega.
Memphis tervitas mind näugudes ja kolis kohe koos minuga uude koju.
 Ma ei jõudnud veel asjugi lahti pakkida, kui üksiolemisest väsinud kassike oli mu
kohvri peal sügavasse unne vajunud.

Memphise lemmikpaik oli karavani ees oleva tooli peal.
Seal ta siis oma  päevi veetis, et öösel ikka tegus olla ja kõvasti hiiri püüda.

Inimpelglikust kassipojast oli nüüdseks saanud kaisukass.
 Kohati tundus, et ebamugav asend tegi une ainult magusamaks  ja nurrumootori tuurid tugevamaks

Jõudsime suvel korra veel kämpingu piirides kolida. Võtsin Memphise vanas kodus sülle ja jalutasin teise karavani: me hakkame nüüd siin elama. Esimese ehmatusega hüppas ta uksest tagasi välja ja lippas minema.
Mõtlesin, et olgu peale, ega ma vägisi ei saa sind siin kinni hoida.
 Kui ma järgmise kraamilaadungiga uude koju saabusin, oli Memphis juba voodi peal keras ja lõi nurru.
Kui uus kodu, siis uus kodu, peaasi, et me ikka saame koos olla...

Tänasel vihmasel hommikul panin Memphise reisupuuri ja istusime autosse.
Irene pani masinale hääled sisse ning sõitsime kämpingu väravast välja. Seekord me ei koli koos.
Seekord kolib Memphis üksinda. Teda ootab uus perenaine ja uus kodu.

Kallis Memphis, aitäh sulle selle sõpruse ja usalduse eest, mida sa minuga jagasid.
Ma soovin sulle palju kodusoojust, tähelepanu ja armastust!