 |
| Irene eestvõtmisel käisime täna Figueira da Fozi lähistel Maiorca külas maja vaatamas. Puhtalt uudishimust. Pildil olev maja oli ehitatud 1860 kui maakleriprouat uskuda. Eemalt vaadates tundus kena ja tugev kivikatus olevat aga sees oli näha, et vihm oli mingil hetkel majja pääsenud ja seal palju kahju teinud. Vahelaed olid õnnetus seisus kuni esimese korruseni välja. Plussiks oli selle maja puhul müüriga ümbritsetud aiake. Oi sinna saaks tõelise paradiisi luua! |
 |
| Puhkenurk trepimademel. Tubade kõrgus oli vähemalt 3,5 meetrit. Seega kulus väike hingetõmme ronimise vahel igati ära. Mööbel tundus majas olevat üsna autentne kuid kindlasti erinevatest ajastutest. |
 |
| Kui eluruumid olid teisel korrusel, siis esimese korruse suured uksed avanesid tänavalt otse kaupluseruumidesse. Sellist vana kauplusesisustust nägin vist esmakordselt kogu oma eheduses Portos. Antud ruum ei olnud hetkel enam kauplusena kasutusel, küll aga toimus seal siiski mingi seltskondlik tegevus. Mis nime all ja mis asju seal täpselt toimetati, jäi pisut hämaraks. Uks oli igatahes lahti ja üsna kodustes dressides meesterahvas jagas rõõmsal meelel selgitusi kogu maja kohta |
 |
| Vaadeldavast majast kiviviske kaugusel oli kohalik mõisa tüüpi maja koos suure pargiga. Kiikasin korra parki sisse aga pikemale tiirule ei läinud. Küll aga jäi silma see mõtliku moega monstera ning kellakesega vana uks. Helista kella ja astu aga sisse! |
 |
| See oli juba kolmas maja mida meile näidati! Teine oli nii keeruline ja nii tihedalt treppe ning tubasid täis, et ma isegi ei üritanud seal pilti teha. Seda enam, et toad olid umbes tikutopsi suurused. Vaata, et ringi keerates oma seljakotiga miskit seinalt alla ei tõmba või et ise kitsukesest trepist alla ei kuku. Aga nüüd tagasi pildidl oleva maja juurde. Tänava poolt maja nagu maja ikka. Kolme uksega, kõigil erinevad numbrid. Keskmisest uksest sisse minnes said otse trepist üles teisele korrusele eluruumidesse, vasakpoolse ukse taga oli pagaripood ja parempoolse ukse taga veel miski vanamoodne poeruum. Pildile jäi hoopis siseõu. Selles oli vaatamata räämas olekule miskit erilist hubasust. |
 |
| Pagaripoe kaal. Ehtne vinatge! Ahjaa, majas olla kunagi veini tehtud. Vaadid olid keldris endiselt ootel. Kus nad küll neid viinamarju kasvatasid kui ümber küla oli näha ainult laiuvaid riisipõlde? |
 |
| Selline põnev käik oli siis täna. Saad ringi uudistada majades, kust tavaliselt peale fassaadi miskit ei näe. Selliseid uhkeid kuid räämas maju on Portugalis palju. Omanikud on siit maalt ammu ära läinud. Esimese maja perenainegi oli minu mäletamist mööda kuskil Aafrikas. Ja nii need majad siin ootavad entusiastlikku inimest, kes suudaks neile pakkuda uut elu ja hingamist. Hoian neile kaunitaridele pöialt, et nad ikka jõuaksid oma uuestisünni ära oodata! |
