Food Forest

Selline kaunis hommikune maastik võttis meid vastu Idanha a Nova lähistel. Olime Irenega sinna jõudmiseks läbi sõitnud ca 200 km ja päris hea oli jalgu sirutada ning huviga oodata, kuidas siis see "Food Forest" kursus välja hakkab nägema

Esimese päeva hommikupoolne aeg kulus teooria peale, õhtu hakul jõudsime ka praktiliste tegevusteni. Hetkel käib seeneeoste segamine, et need siis seemnetega ära segada ja maamulda panna.
Kursus oli inglise keeles ja tänu sellele seltskond üsna rahvusvaheline. Küsimusi esitati põhiliselt oma maatükkide kohta. Et kuidas täpselt puid peaks istutama ja mispidi see vari peaks ikka olema

Pauside ajal sain pisut loodavas söögimetsas ringi uudistada. Hurmaad olid sügisvärvides lehtedega nii ühte karva, et ei paistnud puu pealt üldse kätte. Kui päris seisma jäid ja hoolega vaatama hakkasid, oli puu viljade all üsna lookas.
See oli ka üks suuremaid puid selles majapidamises. Ülejäänud olid viis aastat tagasi toimunud tulekahjus hukka saanud.
Aga maapind on viljakas, kastmissüsteem hea ja rohi oli kohati rinnuni.
Mis sel noorel metsal muud teha on kui mühinal kasvama hakata

Seltskond maasikavälul kuulab kursuse juhendaja Tito Lopese (Projecto Regenerar) selgitusi ja nõuandeid. Kätte oli jõudnud teise päeva hommik. Päike paistis ja meel oli peale hommikust kohvi ergas ja rõõmus

Paplite kollased lehed särasid kui teine päike. Paplid ongi istutatud peamiselt selleks, et teisi puid- põõsaid kõrvetava suvepäikese eest kaitsta. Kui puu liiga suureks kasvab, saetakse ta maha ja istutatakse uus asemele.
Küttepuid on ju alati vaja ja pappel kasvab kiiresti

Istutasime heki varju mandlipuid, aprikoose, viigipuid, kreeka pähkleid ja mõned maasikapuud ka sinna vahele.
Huvitav oleks seda paika mõne aasta pärast uuesti näha... 

 Puud istutatud, teadmised kätte saadud, minul taskud põnevaid seemneid täis ja mõned pajuoksadki endale kaasa lõigatud. Kursus läbitud! Nüüd koju tagasi ja labidas mulda!

Maiorca peatunud elud

Irene eestvõtmisel käisime täna Figueira da Fozi lähistel Maiorca külas maja vaatamas. Puhtalt uudishimust.
Pildil olev maja oli ehitatud 1860 kui maakleriprouat uskuda. Eemalt vaadates tundus kena ja tugev kivikatus olevat aga sees oli näha, et vihm oli mingil hetkel majja pääsenud ja seal palju kahju teinud. Vahelaed olid õnnetus seisus kuni esimese korruseni välja. Plussiks oli selle maja puhul müüriga ümbritsetud aiake. Oi sinna saaks tõelise paradiisi luua!

Puhkenurk trepimademel. Tubade kõrgus oli vähemalt 3,5 meetrit. Seega kulus väike hingetõmme ronimise vahel igati ära.
Mööbel tundus majas olevat üsna autentne kuid kindlasti erinevatest ajastutest.

Kui eluruumid olid teisel korrusel, siis esimese korruse suured uksed avanesid tänavalt otse kaupluseruumidesse. Sellist vana kauplusesisustust nägin vist esmakordselt kogu oma eheduses Portos. Antud ruum ei olnud hetkel enam kauplusena kasutusel, küll aga toimus seal siiski mingi seltskondlik tegevus. Mis nime all ja mis asju seal täpselt toimetati, jäi pisut hämaraks. Uks oli igatahes lahti ja üsna kodustes dressides meesterahvas jagas rõõmsal meelel selgitusi kogu maja kohta

Vaadeldavast majast kiviviske kaugusel oli kohalik mõisa tüüpi maja koos suure pargiga. Kiikasin korra parki sisse aga pikemale tiirule ei läinud. Küll aga jäi silma see mõtliku moega monstera ning kellakesega vana uks.
Helista kella ja astu aga sisse!

See oli juba kolmas maja mida meile näidati! Teine oli nii keeruline ja nii tihedalt treppe ning tubasid täis, et ma isegi ei üritanud seal pilti teha. Seda enam, et toad olid umbes tikutopsi suurused. Vaata, et ringi keerates oma seljakotiga miskit seinalt alla ei tõmba või et ise kitsukesest trepist alla ei kuku.
Aga nüüd tagasi pildidl oleva maja juurde. Tänava poolt maja nagu maja ikka. Kolme uksega, kõigil erinevad numbrid. Keskmisest uksest sisse minnes said otse trepist üles teisele korrusele eluruumidesse, vasakpoolse ukse taga oli pagaripood ja parempoolse ukse taga veel miski vanamoodne poeruum.
Pildile jäi hoopis siseõu.  Selles oli vaatamata räämas olekule miskit erilist hubasust.

Pagaripoe kaal. Ehtne vinatge! Ahjaa, majas olla kunagi veini tehtud. Vaadid olid keldris endiselt ootel. Kus nad küll neid viinamarju kasvatasid kui ümber küla oli näha ainult laiuvaid riisipõlde?

Selline põnev käik oli siis täna. Saad ringi uudistada majades, kust tavaliselt peale fassaadi miskit ei näe. Selliseid uhkeid kuid räämas maju on Portugalis palju. Omanikud on siit maalt ammu ära läinud.
Esimese maja perenainegi oli minu mäletamist mööda kuskil Aafrikas. Ja nii need majad siin ootavad entusiastlikku inimest, kes suudaks neile pakkuda uut elu ja hingamist.
Hoian neile kaunitaridele pöialt, et nad ikka jõuaksid oma uuestisünni ära oodata!