Moita metsamajake

Kui ma kevadel Renatale lubasin tulla oktoobris kodu ja kassihoidjaks, ei osanud ma endale päris täpselt ette kujutada  seda elu, mis mind siin ees ootab. Olin siin küll enne põgusalt käinud, kuid pikemalt paigal olles
hakkab paik sinuga hoopis teist keelt kõnelema. Vaikuse keelt

Naaberküla TV. Istud ja vaatad üle puulatvade kuidas värv ja valgus vaadet muudavad. Hommikul udu, päeval paitav päike või kerge vihmasabin, õhtul loojanguvärvides taevas. Taustaks kas linnulaul, koerte haukumine või eesli kisa. Hommikukohvid venivad aina pikemaks ja pikemaks...

Mõni hommik on nii udune, et naaberküla ei ole nähagi. Ookean jääb ca 20 km kaugusele kuid sealsed udud jõuavad siiagi. Õhtupäike aga värvib nii küla enda kui taeva tema kohal kaunilt punaseks

Kuigi oktoobrikuust on juba üle poole möödas, on ilmad endiselt soojad ja ilusad. Tänagi istusin pikalt terrassil ja nautisin Eesti mõistes suvesoojust. Paigad, mida olin plaaninud siin olles külastada, jäävad vist seekord käimata. Lihtsalt nii hea on siin olla, aias toimetada või kassiga juttu ajada. Tõeline puhkus!

Natuke peab ennast vahel ikka liigutama ka. Kuigi siinsel künkanõlval on juba  üles- alla kõndimine paras sport.
Hetkel on käsil nõlva astmeliseks muutmine. Et vesi paremini pidama jääks ja et taimedel oleks suvel suurem lootus ellu jääda. Ja ega ju ette ei tea kui vihmane see talvgi tulla võib. Praegused kerged vihmasabinad ei ole peale tolmu kinnivõtmise veel muud teha jõudnud.

Põhupeenrad. Kui ülemine ala on liivane, siis "korrus" allpool on puhas punane savi, mis suvel kivikõvaks ja praguliseks kuivab. Tegin maapinna pisut astmeliseks ja katsin põhuga. Seemnete jaoks ostsin pisut  mulda, millest tegin põhu sisse triibud. Ajaleht alla ja muld sisse. Salatil on igatahes juba ninad väljas ja oad kerkivad jõudsalt. Katteloor on olemas, juhuks kui väga äkki külmaks peaks minema. Ma ei usu küll eriti, et see enne detsembrit juhtub aga mine tea, mis plaanid loodusel on

Maja juurest aiamaale. Ikka treppidest. Kui miskit maha unustasid, porised pisut ja rühid jälle mäest üles.
Need kõverikud puud on enamasti kas korgitammed või kastanipuud. Korgitamm on noorena väga pehme. Kui miski ta kasvu häirib, kasvabki ta väga kõverikuks. Siinne kõige kurjem vaenlane on põldmari, mis võib puud- põõsad suisa ära lämmatada. Algselt oli ka see mäenõlv üks suur mäsu põldmarjadest, astelhernestest, mändidest, tammedest, kastanitest, eukalüptidest, kanarbikest jne. Ainus võimalus seda puhastada on trimmerdamine. Töö ei ole lihtne ja selle käigus saavad mõned puud- põõsad tõsisemalt viga. Sellepärast on hea allesjääjad pärast oksasae ja tangidega üle vaadata

Terrassiehitus kohalikest materjalidest. Tokid maasse, oksad nende taha ja siis lehed täiteks.
Ega need just kõige sobivamad lehed ei ole kompostimiseks. Põhiliselt tamm ja kastan. Aga täiteks sobib küll. Taimed saab istutada põhu sisse. Ülemisele terrassile tuleb ürdiaed, teistele kas lilled või madalad põõsad. Põuakindlad, vähenõudlikud, õitsvad, suurte lopsakate lehtedega. Uurin igal võimalusel taimi, mida siin linnahaljastuses või  kiirteedel kasutatakse.  Need peaksid ka igal pool mujal vastu pidama. Aga katsu sa neid aiakeskusest leida! 

See kivimürakas on väravaks ühte eriti  müstilisse paika. Ikka allapoole ja allapoole.
Aga sellest juba järgmine kord

Óbidos

Kuna minu praegune peatuspaik on Caldas da Rainha lähedal ja sealt jääb Óbidosse ainult ca 5km, ei suutnud ma täna vastu panna kiusatusele minna veelkord sellesse maalilisse külakesse jalutama. Esimese vaate tegin kiriku juurest, millest olin mitmel korral ennegi mööda sõitnud kuid lähemat tutvust ma temaga teinud ei olnud.

Valvuritädi heegeldas suurt värvilist pleedi ja ei lubanud pildistamisel  välku kasutada. Polnud vajagi. Kirik oli minu arvates väljast hulka uhkem kui sees

Keskendusin seekordsel jalutuskäigul taimevaatlusele.
Lopsakas ja  roheline on see pisike külake peale pikka ja kuuma suve. Ega praegusedki ilmad suvele palju alla ei jää. Alles eelmine nädal näitas termomeeter südapäeval üle kolmekümne soojakraadi

Potike siin ja teine seal. Ei peagi alati mingi udupeen taim olema, loeb pigem see kui vastupidav ta on.

Vaade kirik- raamatupoe trepilt. Peatänav on üsna ülerahvastatud. Kuid keerates mõnele kõrvaltänavale, võib segamatult ringi jalutada ja külakese ilu nautida. Samas, turism ongi see, mis seda paika nii elavana hoiab. Suvel keskaja festivalid, talvel jõuluturg ja palju muud põnevat

Kirik- raamatupood. Kuidas saakski veel paremini raamatuid au sisse tõsta kui asetades nad otse altarile?

Bugenvillead on Óbidoses suisa erilised. Kõikvõimalikes värvitoonides kaunilt õitsvad, suured, lopsakad,
eakamatel neist tüved korraliku puu jämedused

Linn läks lukku.  Juhtus selline huvitav lugu, et üks kaubik jäi väravakäiku kinni. Jukerdas ühtpidi ja teistpidi. See on selline sakiga väravavahe. Sisse minnes pead paremale keerama ja siis uuesti vasakule. Kaubik ise oli üsna suur. Kuidas ta sisse sai, ei teagi. Ju siis samast väravast. Juht ilmselt teadis, et peab sealtsamast välja ka mahtuma.
 Rahvas muudkui kogunes ja ummistas niigi kitsast kohta veelgi. Ei kuulanud keegi autojuhtide palvet pisut oodata.
Ju siis oli soov külast välja saada nii tungiv.
Minul õnneks aega oli. Istusin müüri äärel ja vaatasin kuidas olukord laheneb. Peale kümmekonda minutit kestnud jukerdamist oli väravaauk taas kenasti vaba ja kõik said uuesti sisse- välja liikuda.

Järgmise korrani, Óbidos!