Moita metsamajake

Kui ma kevadel Renatale lubasin tulla oktoobris kodu ja kassihoidjaks, ei osanud ma endale päris täpselt ette kujutada  seda elu, mis mind siin ees ootab. Olin siin küll enne põgusalt käinud, kuid pikemalt paigal olles
hakkab paik sinuga hoopis teist keelt kõnelema. Vaikuse keelt

Naaberküla TV. Istud ja vaatad üle puulatvade kuidas värv ja valgus vaadet muudavad. Hommikul udu, päeval paitav päike või kerge vihmasabin, õhtul loojanguvärvides taevas. Taustaks kas linnulaul, koerte haukumine või eesli kisa. Hommikukohvid venivad aina pikemaks ja pikemaks...

Mõni hommik on nii udune, et naaberküla ei ole nähagi. Ookean jääb ca 20 km kaugusele kuid sealsed udud jõuavad siiagi. Õhtupäike aga värvib nii küla enda kui taeva tema kohal kaunilt punaseks

Kuigi oktoobrikuust on juba üle poole möödas, on ilmad endiselt soojad ja ilusad. Tänagi istusin pikalt terrassil ja nautisin Eesti mõistes suvesoojust. Paigad, mida olin plaaninud siin olles külastada, jäävad vist seekord käimata. Lihtsalt nii hea on siin olla, aias toimetada või kassiga juttu ajada. Tõeline puhkus!

Natuke peab ennast vahel ikka liigutama ka. Kuigi siinsel künkanõlval on juba  üles- alla kõndimine paras sport.
Hetkel on käsil nõlva astmeliseks muutmine. Et vesi paremini pidama jääks ja et taimedel oleks suvel suurem lootus ellu jääda. Ja ega ju ette ei tea kui vihmane see talvgi tulla võib. Praegused kerged vihmasabinad ei ole peale tolmu kinnivõtmise veel muud teha jõudnud.

Põhupeenrad. Kui ülemine ala on liivane, siis "korrus" allpool on puhas punane savi, mis suvel kivikõvaks ja praguliseks kuivab. Tegin maapinna pisut astmeliseks ja katsin põhuga. Seemnete jaoks ostsin pisut  mulda, millest tegin põhu sisse triibud. Ajaleht alla ja muld sisse. Salatil on igatahes juba ninad väljas ja oad kerkivad jõudsalt. Katteloor on olemas, juhuks kui väga äkki külmaks peaks minema. Ma ei usu küll eriti, et see enne detsembrit juhtub aga mine tea, mis plaanid loodusel on

Maja juurest aiamaale. Ikka treppidest. Kui miskit maha unustasid, porised pisut ja rühid jälle mäest üles.
Need kõverikud puud on enamasti kas korgitammed või kastanipuud. Korgitamm on noorena väga pehme. Kui miski ta kasvu häirib, kasvabki ta väga kõverikuks. Siinne kõige kurjem vaenlane on põldmari, mis võib puud- põõsad suisa ära lämmatada. Algselt oli ka see mäenõlv üks suur mäsu põldmarjadest, astelhernestest, mändidest, tammedest, kastanitest, eukalüptidest, kanarbikest jne. Ainus võimalus seda puhastada on trimmerdamine. Töö ei ole lihtne ja selle käigus saavad mõned puud- põõsad tõsisemalt viga. Sellepärast on hea allesjääjad pärast oksasae ja tangidega üle vaadata

Terrassiehitus kohalikest materjalidest. Tokid maasse, oksad nende taha ja siis lehed täiteks.
Ega need just kõige sobivamad lehed ei ole kompostimiseks. Põhiliselt tamm ja kastan. Aga täiteks sobib küll. Taimed saab istutada põhu sisse. Ülemisele terrassile tuleb ürdiaed, teistele kas lilled või madalad põõsad. Põuakindlad, vähenõudlikud, õitsvad, suurte lopsakate lehtedega. Uurin igal võimalusel taimi, mida siin linnahaljastuses või  kiirteedel kasutatakse.  Need peaksid ka igal pool mujal vastu pidama. Aga katsu sa neid aiakeskusest leida! 

See kivimürakas on väravaks ühte eriti  müstilisse paika. Ikka allapoole ja allapoole.
Aga sellest juba järgmine kord

Óbidos

Kuna minu praegune peatuspaik on Caldas da Rainha lähedal ja sealt jääb Óbidosse ainult ca 5km, ei suutnud ma täna vastu panna kiusatusele minna veelkord sellesse maalilisse külakesse jalutama. Esimese vaate tegin kiriku juurest, millest olin mitmel korral ennegi mööda sõitnud kuid lähemat tutvust ma temaga teinud ei olnud.

Valvuritädi heegeldas suurt värvilist pleedi ja ei lubanud pildistamisel  välku kasutada. Polnud vajagi. Kirik oli minu arvates väljast hulka uhkem kui sees

Keskendusin seekordsel jalutuskäigul taimevaatlusele.
Lopsakas ja  roheline on see pisike külake peale pikka ja kuuma suve. Ega praegusedki ilmad suvele palju alla ei jää. Alles eelmine nädal näitas termomeeter südapäeval üle kolmekümne soojakraadi

Potike siin ja teine seal. Ei peagi alati mingi udupeen taim olema, loeb pigem see kui vastupidav ta on.

Vaade kirik- raamatupoe trepilt. Peatänav on üsna ülerahvastatud. Kuid keerates mõnele kõrvaltänavale, võib segamatult ringi jalutada ja külakese ilu nautida. Samas, turism ongi see, mis seda paika nii elavana hoiab. Suvel keskaja festivalid, talvel jõuluturg ja palju muud põnevat

Kirik- raamatupood. Kuidas saakski veel paremini raamatuid au sisse tõsta kui asetades nad otse altarile?

Bugenvillead on Óbidoses suisa erilised. Kõikvõimalikes värvitoonides kaunilt õitsvad, suured, lopsakad,
eakamatel neist tüved korraliku puu jämedused

Linn läks lukku.  Juhtus selline huvitav lugu, et üks kaubik jäi väravakäiku kinni. Jukerdas ühtpidi ja teistpidi. See on selline sakiga väravavahe. Sisse minnes pead paremale keerama ja siis uuesti vasakule. Kaubik ise oli üsna suur. Kuidas ta sisse sai, ei teagi. Ju siis samast väravast. Juht ilmselt teadis, et peab sealtsamast välja ka mahtuma.
 Rahvas muudkui kogunes ja ummistas niigi kitsast kohta veelgi. Ei kuulanud keegi autojuhtide palvet pisut oodata.
Ju siis oli soov külast välja saada nii tungiv.
Minul õnneks aega oli. Istusin müüri äärel ja vaatasin kuidas olukord laheneb. Peale kümmekonda minutit kestnud jukerdamist oli väravaauk taas kenasti vaba ja kõik said uuesti sisse- välja liikuda.

Järgmise korrani, Óbidos!

Vinhos Cortém

Cortém on pisike küla, mitte kaugel Caldas da Rainhast. Selle küla järgi on saanud nime ka veinid, mida oma 4,5 hektari suuruses veinimõisas toodavad Helga Wagner ja Christopher Price. 

Nende tegemistest võid lähemalt lugeda siit: Cortém Vinhos.  

Minu jaoks oli see esimene viinamarjakorjamine elus. Olen selle kogemuse eest väga tänulik Renatale, kes mind endaga kaasa kutsus. Aga mis siin ikka pikalt lobiseda. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna:

Kaunid vanad hooned ja hästi hooldatud taimed. Veinimõisa sisenedes leidsid ennast kui paradiisist.
Hommikukohv oli laual auramas ja koogitaldrikuid toodi aina juurde

Kohvi kõrvale jagas peremees näpunäiteid kuidas korjata, mida korjata ja mida oleks parem üldse korjamata jätta.
Tangide kasutamisel paluti olla eriti hoolikas, sest need olid üliteravad. Esmaabi karp oli igatahes põlluservas täiesti olemas. Sedapuhku küll keegi endale (ega naabrile) sõrme ei lõiganud

Aeg tööle asuda. Rahvast oli palju ja korjata ei olnudki niiväga palju. Üks põld sai kiiresti tühjaks ja liikusime edasi teise põllu peale. Kes soovis, sai transporti kasutada, kes jaksas, läks jala üle künka. Järgmiseks nädalaks lubati jälle pea kolmkümmend kraadi sooja ja peremees arvas, et neljapäeval- reedel on korjajad tagasi oodatud

Korjajate seltskond oli paljurahvuseline. Pildile jäi daam Lõuna Aafrika Vabariigist,
kelle praegunes kodu on Portugalis. Veel oli rahvast Inglismaalt ja Hollandist.
Paar neidu olid Saksamaalt siinkandis puhkusel ja muidugi oli esindatud ka Eesti

Tänane saak on kokku kogutud. Enne tünnidesse jõudmist kallati marjad masinasse, mis eraldas rootsud marjadest. Puhas kraam jäetakse suurde lahtisesse tünni seisma vähemalt nädalaks. Edasise suhtes olid kohalikud töölised eriarvamusel. Kas kääritustünnides peab tulevane vein seisma kolm või neli kuud, jäigi seekord pisut segaseks

Õige talgupäev lõpetatakse ikka ühise laua taga. Nii ka sel korral. Lisaks rikkalikule toidulauale täienes ka  veinide ning muude napsude  nimistu pidevalt. Pererahvas oli rahul, et töö sai kiiresti tehtud ja
töötegijad olid rahul mõnusalt veedetud päevaga 

Mis saaks olla veel parem kui tähistada oma sünnipäeva sellisel toredal viisil.
Palju õnne  Renata!

Armastusega loodud aed

Täna ma kutsun Sind jalutama ühte minu tõelisesse lemmik-aeda. Aeda, mida on rajatud aastaid. Aeda, mis on kasvanud, arenenud ja muutunud koos pererahvaga. Seda töö, hoole ja armastuse kogust on tunda igas aiasopis kuid üle kõige selle on siiski mõnus rahulolu ja vaikne toimekus. Selles aias on alati aega nautimiseks, kohta nautimiseks ja niisama olemiseks. Selles aias on lihtsalt hea olla!
Igal taimel, igal kivil, igal pingil, igal puul on selles aias oma lugu. Nii nagu meil endalgi on oma lugu rääkida ja oma tee käia...

Hommikused värvid aias

Ürdiaed on omale pesa teinud kõige päikselisemasse kohta. Vanas puitkünas on  kressid ja pisut salatit. Kevadel on see esimene koht kus taimed nina mullast välja pistavad. Pisut küll, kuid ikkagi eemal hirmutavatest öökülmadest

Hommikuvalgus piilub aeda 

Istumiskohti on igale maitsele ja igale ilmale: nii palavas päikeses kui  mõnusalt jahedas puu varjus

Naabrinaise vana puukuur on oskuslikult sulandanud ennast taimedele taustaks

Valvuriproa on peenramaal ametis. Sel aastal on tal küll pisut vähem tööd kui tavaliselt.
Pikk põud tegi maasikasaagi pea olematuks 

Mustrid elust enesest: triibud, täpid, ruudud  

Linnud armastavad väga seda graatsilist pihlaka rippvormi. Seal üleval on hea istuda, justkui õrrel.
Sügisel kattub puukene suurte marjakobaratega ja on jälle lindude huviorbiidis

Lõunalaud on kaetud. Kus mujal kui õues?

Liblikas ja ebajasmiin. Ilusad mõlemad

Veel üks kaunis puhkekoht. Muudkui istu ja naudi aeda 

Aia perenaine Juta tegi imemaitsvat kukeseene kastet. Laual olev leibki on oma küpsetatud.
Ja kui seda kõike nautida vana õunapuu all, ümbritsetuna linnulaulust ja kaunitest vaadetest aiale. Siis just sellised hetked ongi need, mis eestimaisest suvest eredalt meelde jäävad 

Seal kuskil on tiik. Sedapuhku küll üsna madalaks jäänud aga küll ta jälle kosub

Selline oligi päev Juta aias. Rahulik hommik, mõnus lõuna õunapuu all. Õhtul saun...
Aitäh Juta ja Helle!

Eestimaine suvi on ju ilus?

Tõlluste mõisa park

Kevadest on saanud suvi. Jaanipäevgi juba möödas. Aeg mõned pildid üles laadida:

Vesiroosid mõisatiigil

Tiigi serv oli üsna kõrkjatesse kasvanud. Peale suuremat puhastust hakkas näha olema,
mis idee tiigi rajajal algselt mõttes võis olla

Kurerehad on endale koha leidnud mõisa trepil

Kitseenelas kogu oma hiilguses 

Tõlluste tamme ümbermõõt on  pea viis meetrit, kõrgust kakskümmend meetrit.
Vanuse kohta ei ole ma seni informatsiooni leidnud

Vanas pargis on ikka kuskilt vaja põõsaid lõigata või puudelt  kuivanud  oksi eemaldada.
Tark oleks oksad purustajast läbi lasta ja multšiks kasutada. Kui aga seda võimalust ei ole, lähevad lihtsalt lõkkesse.  

Meenutus maikuisest õiteilust

Torres Novas

Ma ei olnud juba nii ammu ringi tuuritanud, et olin unustanud selle imelise tunde, mis mind valdab iga kord kui mõnd uut paika külastan. Selline tore kommipoe tunne. Õhin, millega pöörad järgmisesse tänavasse või valid mõne uue raja, et nautida järjekordset kaunist vaadet. Avastasin, et loodus on mõne nädalaga nii palju muutunud. Kõik on rohe- roheline, õitsev ja lopsakas. Elagu kevad!

Esimene, kes mind Torres Novase linnas tervitas, oli kael õieli kohale kihutav hani. Tema lootus mõnd paremat pala kiiruse eest preemiaks saada, luhtus. Olles natuke aega mind lootusrikkalt uurinud, pöördus ta pettunult tagasiteele. Sealjuures kordades aeglasemalt ja väärikamalt. Kaladel oli üsna ükskõik, kas ma seisan seal või mitte. Nemad toimetasid ikka oma kala asju 

Almonda jõe rohelised kaldad

Rooma sild ja vesiratas Almonda jõel

Linnusest linna vaadates

Järjekordne kindlus on vallutatud!
Peaks mingil hetkel kokku lugema, kuipalju neid siis juba tegelikult siinmaal külastatud on... 

Pink ja puu kindluses 

Selline kaasaegne ja kelmikas kuningas

Linnusest linna vol 2

Miks pagaritöökojal selline nimi oli, jäi saladuseks, sest tundus, et pererahvas oli parasjagu Aveiros :)